Eelmisel neljapäeval käisime terve kooliga (v.a II klassi Tuudur) ekskursioonil. Lisaks õpetajatele oli täiskasvanutest veel abiks juhataja Ülle Riisalu. Ükski kutsustud lapsevanem ei leidnud kahjuks aega kaasa tulla.
Buss hakkas Kostivere poole sõitma kell üheksa hommikul, mõned lapsed tulid kodust, mõned jõudsid enne veel ühe tunni kaasa teha. Aga nagu ikka hakati sõidu alguses kohe sööma. Meie kooliajal oli see tegelikult samuti, bussis maitsesid võileivad (eriti just teistega vahetatult) kõige paremini.
Tunnikese möödudes võttis meid vastu giid Arne Timm ja viis meid kõigepealt kahetuhandeaastaseid kivikalmeid vaatama. Lastel võttis tükk aega taipamiseks, et inimesed maetigi maa peale kivide alla.
Kalmetest mitte eriti kaugel asub Kostivere karstiala, kus saime ka tükk aega jalutada. Ilm oli väga tuuline, kuigi päikseline ning meil oli alguses isegi külm. Lapsed said muidugi joostes sooja. Jooksmine pole seal aga kuigi tark tegu, sest maapinnas on ohtlikke ja salakavalaid lõhesid, kuhu võib sisse kukkuda. Üks osa seltskonnast tahtis ilmtingimata kogu aeg giidist kümme sammu ees olla ja ise kõike esimesena avastada.
Jägala joa juures otsustasime, et iga klass on oma õpetaja selja taga ja temast ette ei jookse. See oli tark otsus, sest juga ülevalt vaadates seisime ikka päris kõrge astangu peal. Alt vaadates said lapsed ka aru, kui kõrge kukkumine neid oleks oodanud. All said kõik ise jälle vabalt tegutseda - kes otsis kivistisi, kes nautis kosest lenduvaid veepiisku või veekohinat. Isegi praegu oli vool veel üsna tugev.
Viimaseks peatuspaigaks oli Jägala jõusuus asuv Linnamäe elektrijaam. Ka seal jätsid õpetajate südamed lööke vahele, sest sild oli veepiirist ikka päris kaugel. Lisaks veel tugev tuul ja lakke tõusnud emotsioonid. Õnneks keegi kuskilt alla ei kukkunud. Kõige viimasteks vaatamisväärsusteks jäid aga kobraste langetatud puud kõrgel linnamäel, indiaanlased ja karukellad.
Umbes šokolaadivabriku juures hakkasime laulma ja laulsime peaaegu koduni.
